Olen elus! Mis siis, et laisk. Vaikselt on täis tiksunud kaks ja pool kuud siin troopilistel Tabellandidel. Vihmahooaeg troopikas on vahetumas kuiva hooaja vastu, mis tähendab, et järgmise 6 kuu jooksul vihma nähes on iga endast lugupidava kodaniku kohustus õhku hüpata ja ennast unustamatult aplodeerida. Iga aasta seda võimalust muide ei teki.
Töö on töö, tööd me ei karda. Mandariinid ja laimid on nüüdseks juba pikemat aega ajalugu. Tegutsen hoopis muruseeme puhastuses ja pakkimises. Töö on äärmiselt lebo, aga samas kahjuks ka suhteliselt ajusurm. Minu ülesanne on siis istuda suure puhastusmasina juhtimispuldi juures ja täis kott tühja vastu välja vahetada, seejärel kaaluda ja timmida nii et kott kaaluks täpselt 20,2 kg. Keskmiselt kulub ühe koti täitumisele 15 minti, ja aeg mis kulub minul selle kotiga majandamisele on umbes 2 minti, seega lihtne arvutus näitab, et üle jääb veel 13 minti, mille ajal võin siis teha mis iganes. Ükspäev jälle passisin seal tühja kui ülemus Anthony tuli ja küsis kas ma kombainiga olen sõitnud. Päris olen! Selle peale kutt juhatas mu rooli ja siis ma majandasin seal platsi peal niisama ringi suure kombainiga. Päris kino värk igal juhul. See nädal selgus nüüd, et seemnehooaeg hakkab läbi saama ja seal on tööd ainult paar päeva nädalas. Hosteli boss Frank ütles selle peale no worries ja sebis paariks päevaks nädalas mulle juurde veel landscapingu tööd, mida ma juba Brizzis hoogsalt neli kuud olin harjutanud.
Seltskonnast niipalju, et see on nüüd jälle vahetunud. Tundub et eestlastest siin austraalias on suht raske lahti saada. Lagle ja Kristiina on nüüdseks juba lahkunud uutele jahimaadele, asemele saabus Priit otse Bundabergist, mis asub siit 24 tunni rongisõidu laugusel. 2 nädalat tagasi maandusid siia veel 3 eestlast Brisbanest. Nii et hetkel on meid siin kokku 5. Oleme teinud ka nii mõnegi väljasõidu avastamaks uusi ja ilusaid paiku siin suurel mandril. Käidud on maailma vanimas vihmametsas, kus õnnestus näha ka tõeliselt suurt madu. Üle on vaadatud kaunid liivarannad ja võimsad kosed. Ookeanis ujumisega siin põhja pool ei ole asjad üldse nii lihtsad, kui olid seal allpool. Nimelt palaval vihmaperioodil on siin kardetud stingerihooaeg(yellifish), kellega ei taha ükski inimene kokku puutuda. Selle vältimiseks on igas avalikus rannas avatud ujumiseks võrguga ümbritsetud bassein, kus tegelikult võib ennast suhteliselt ohutult tunda.
Vaba aeg, niipalju kui seda on, on viimasel ajal möödunud äärmiselt lõbusalt. Lisaks pühapäevastele halastamatutele kossulahingutele korea poistega ilmsestavad reedeõhtuid halastamatud kinotegemised prantslastega, kes on ikka täiesti omamoodi geto. Nalja saab. Ja ikka tunduvalt rohkem kui rubla eest.
Vahepeal tekkinud kuri plaan jaanipäeva paiku kodumaad külastada on nüüd uppi lennanud. Nagu enamus plaanidega siin juhtub:D Tekkis hoopis uus idee, kodumaa võib oodata jõulude ja aastavahetuseni. Avatsamist tahab hoopis aasia. Tai, malaisia, kambodza, vietnam, singapur- juuli kuu on hetkel planeeritud nende maade jaoks. Elame näema kas nii ka läheb.
Seniks aga kaunist kevadet kõigile, mul hakkab siin kohe kohe talv....mis on siiski soojem kui Eesti suvi :D