Täis on tiksunud 4 kuud Atherton Tablelandidel, aeg muutusteks on lõppude lõpuks kätte jõudnud. Aga enne muutusi tuletaks veel meelde mis vahepeal korda on saadetud. Mingil ajal, oli see vist umbes kuu tagasi võtsime ette ühepävase tripi juba tutavasse Port Douglasesse. Päev pisikeses kuurortlinnas, mis meelitab turiste oma võluva rannaga, aitab seljataha jäänud töönädala kiiresti unustada ja annab indu uuele töönädalale sirge seljaga vastu astuda. Seltsilisteks seekord 7 eestlast, 4 prantslast, 2 iirlast ja neiu kanadast. Peesitasime rannas, möllasime ookeanis ja lõunaks tegime väikse grilli. Ookean on ikka maru soolane ja kes nende randa pandud kraanikeste all ennast ikka loputada viitsib, seega otsustasime minna väiksele jalutuskäiguse mäeküljel asuvasse rikkurite elamurajooni. Leidsime kauni maja koos uhke basseiniga, tundus et õhk on puhas ja aed ka lukus pole. Astusime sisse, tegime mõned tiirud basseinis ja lahkusime kiiresti ja viisakalt. Ei mingeid sekeldusi. Paar nädalat tagasi, ühel kaunil pühapäeval, astusime laeva peale ja kihutasime kiiremini kui tuul Green Islandile. Eesmärgiks veeta lõõgastav päev snorgeldades ja saada osa maailma suurima korallisüsteemi ilust. Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu ääristab rannikut 2300 km pikkuse ribana, koosneb 3000 üksikrahust ja 900 saarekesest. See on üks maailma parimaid sukeldumiskohti ja ainuke elav organism, mida on näha ka kosmosest. 1981 kanti Great Barrier Reef ka maailmapärandite nimistusse. Niipalju siis faktidest. Meie nägime sellest imest ainult ühte tibatibatillukest osa, kuid asi seegi. Järgmine kord juba sukelduma ja tõsisemalt asja uudistama.
Väide, et töö on mu sõber ja tööd ma ei puutu siinkandis väga ei kehti. 4 kuu jooksul olen töötanud kuues erinevas farmis, viimane kuhu nüüd sattusin on päris huvitav. Esimene õhtu kui töölt koju jõudsin sain kohe aru, et midagi on muutunud. Juba bussis istudes tundsin veidrat lõhna, kodus nuusutasin oma käsi ja ohh imet. Kätel mingi toores tilli hais küljes. Teadagi millest, korjasin ju terve pärastlõuna tilli. Üldiselt on minu tööülesanded seal maitsetaimede farmis seinast seina. Rohimine, kõplamine, istutamine ja igast ulme taimede korjamine ja nendest kenade puntide kokku seadmine ei ole õnneks eriti kontimurdev. Olen rahul.
Aga eriti rahul olen sellega, et jäänud on veel ainult 5 tööpäeva ja siis algab kauaoodatud puhkus. 18. Juuli jätame hüvasti oma Athertoni sõpradega ja põrutame Cairnsi. Seal veedame lõbusalt aega ja esmaspäevaks on lubanud meile juba tuttav tiivuline sõber Jetstar hoida kaks kohta õhulaevas mis võtab suuna otse minu esimesele kodulinnale Austraalia mandril...Brisbane, here we come! Kauaks meile aega suures metropolises oma vanu sõpru üles leida ei anta. Juba kolmapäeva hommikul peame olema Gold Coasti lennujaamas kus kvaliteet odavlennufirma Airasia lend võtab koos minu ja Priiduga pardal suuna Malaisiale. Täpsemalt on sihtpunktiks Kuala Lumpur. Seal kohtume oma prantslastest sõpradega kes lahkuvad Athertonist samal päeval, kuid teist teed pidi. Esialgsete plaanide järgi sõidame läbi Malaisia maad mööda Taisse. Kindel on vaid see, et 6. Augustil peame olema Taimaa saarepeal nimega Koh Phangan. Kindlasti lõi tuluke nüüd mõnede inimeste peas põlema, et ohohh, ma tean küll mis te seal teete :D Õige vastus, just sellel kuupäeval on seal maailmakuulus rannapidu Full Moon Party, kus kohtab noori rändureid üle maailma. Lisaks sellele tahaks veel vaadata taimaa tõelisemat poolt. Phuket, Pattaya ja Krabi oma vene uusrikastega meid eriti ei koti. Bangkoki tuleb juba sellepärast minna, et tunda hetkeks oma ninas tõelise suurlinna õhku, nimelt elab seal püsivalt 8,2 miljonit inimest. Puhkuse pikkuseks saab olema ilmselt 3 nädalat kuni 1 kuu, peale seda tagsi aussi, veel ei tea kuhu, kuna lähme üheotsa piletiga ja enamus asjad selguvad töö käigus. Ootusärevus on suur.
Teile aga palavat suve ja rohkem seiklusi! Jõulude ja aastavahetuse ajal näeme