Tervitused Taimaalt! Seiklused Aasia mandril on nüüdseks kestnud juba peaaegu 2 nädalat, avastatud on palju ja nii mõndagi veel tulemas. Oma olematu ettevalimistuse tõttu olme pidanud ka läbi elama ka nii mõnegi äreva hetke, kuid õnneks on kõik kenasti laabunud. Esimene huvitav juhtum leidis aset juba Gold Coasti lennujaamas Austraalias. Läksime rõõmsate ja põnevil nägudega siis Airasia daamide juurde ennast lennule registreerima. Passid juba pildiga lehe kohalt avatud nagu viiemeestele ikka kombeks ja siis teatatakse meile, et enne vaja ikka Malaisiast väljalennu pilet ette näidata. Siililegi selge, et seda meil ei olnud, sest kindlaid plaane ka ei olnud kuhu me sealt Malaisiast edasi põrutame. Ja siis läks kiireks, Priidu läpakas lahti, wifi leitud, Airasia koduleht lahti, mingi täiesti lampi võetud kuupäev sisse, sihtpunktiks valisime peale 5 sekundilist mõtlemist Phuketi, krediitkaardi andmed ja tehtud. Hops hops lahtine läpakas näpus kandade välkudes tagasi sama daami juurde, näitasime otse läpakaekraanilt ette oma pileti ja peale seda sooviti meile head reisi. Väike ehmatus möödas istusime juba lennukis, 7 tundi ja Malaisia pealinn Kuala Lumpur tervitas meid. Esimese hooga lennukist välja astudes võttis ikka silme eest mustaks, sellist robustset kuumust ei olnud nahk juba paar kuud tundnud. Higi lahmas sekundiga juba nelja lehte. Aga ok, pole hullu, saime rahulikult piirilt oma 90 päeva viisa, astusime probleemideta välja lennujaamast ja siis see kõik algas. Usu või ära usu, aga mulle tundus, et Kuala Lumpuris lihtsaid inimesi üldse pole, kõik on sellised ärimehed, et paha hakkab. Sind kisutakse, rebitakse igale poole ja pakutakse oma teenust, mis iganes see siis ka pole. Saime mingi bussi peale, mis peale 1,5 tunnist sõitu meid linnas maha pani. Hotelli ega midagi meil loomulikult bookitud ei olnud, seega ei old aimugi kuidas, kuhu poole ja millise transpordivahendiga suunduda. Valisime rongi ja sõitsime ühe peatuse kesklinnale lähemale. Suured seljakotid seljas ja väiksed kõhul asusime jahile, hotellijahile. Ei jõudnud eriti mitut sammu astuda kui kohalikud ärihaid juba nägid kahte seljakoti ja turistinäoga kodanikku ehk siis mind ja Priitu. Peale pajusid tagasilükatud eluasemepakkumisi otsustasime siis, et vaatame mis täpsemalt järgmisel vennal meile pakkuda on. Hind tundus hea, 25 ringitit kahene tuba üks öö, mis on siis jämedalt 75 eeku kahe peale. Astusime majja sisse, suures lagunemisohus trepist üles, näidati meile tuba ja võib kohe ausalt öelda, et kultuurishokk ei olnud kõige pisem. Kiirelt ja viisakalt pakkumine tagasi lükatud õnnestus saada vähe viisakam konditsioneeriga tuba Red Dragon hostelis. Asjadele koht leitud võtsime suuna Kuala Lumpuri suurimale vaatamisväärsusele Petronase kaksiktornidele, mis siis kõrgeimad kogu maailmas hetkeseisul. Võimas ehitis koostöös kauni pargi ja imetlusväärsete purskaevudega on turistide maiuspalaks olnud viimased 10 aastat, tornid valmisid 1999. Teine õhtu otsustasid Kuala kuningad tutvuda metropolise ööeluga. Peale mõnusat aasia sitiilis õhtusööki restos juhatati meid Beach Clubi. Peale sisenemist ei jõudnud nagu hästi kohale, mis toimub, shokk oli jällegi üsna suur. Siinkohal ma lõpetaks edasise kommenteerimise. Kui põnevus kedagi tapab, Beach Club ootab teid, minge ja avastage :D
Järgmine sihtpunkt oli maaliline ja küllaltki rahulik Malaisia saareke nimega Tioman. Kualast 6 tundi bussiga sadamasse ja 2 tundi paadiga üle vee. Saarel on kolm-neli kohta kus laev peatub, kuna majutust meil jällegi bookitud ei old hüppasime maha kuskil keskel ja lootsime parimat. Peale tunniajast otsingut õnnestus saada uhke bungalo rannas koos kõikide viledega. Polnud paha! Saarel veetsime kolm ööd, rahulik lebo päeval ja happy hour baaris kella 5-7ni. See on puhkus! 29 juuli kulus reisi peale tagasi Kualasse. Öö juba tuttavas Red Dragonis ja 30 juuli oli aeg võtta ette sõit lennujaama, et jätta hüvasti Malaisiaga ja tervitada Taimaad. Juba teadlikult olime ära ostnud lennu, mis viib meid välja Taist, et vältuda sekeldusi piiril. Lend Kualast Phuketi pidi algselt väljuma päeval kell 1. Saime siis tekstisõnumi eelmine päev, et lend edasi lükatud ja väljub kell 9.15 õhtul. Tore värk. Aegsasti lennujaamas kohal ja hirmus tahtmine jalad Tai pinnal maha saada viis lõpuks selleni, et lennuk sai rattad maast lahti alles 15 minti peale 10. Ajas ikka närvi küll. Õnneks oli lühike reis, aind 1.10. Ühtede esimestena jooksujalul piirile jõudnud saadeti meid kohe rahulikult immigratsiooniputkasse pabereid täitma. Paber täidetud ja riigist väljalennu pilet ette näidatud nõuti ka passipilti. Jajah, minu passipildid olid loomulikult suures kotis mis veetis oma aega mugavalt pagasilindil tiirutades ja Priidul pold passipilti üldse olemas. Õnneks on seal ka tore teenus, maksad natuke kohalikku raha ja preili teeb sulle passipildid. Probleem selles, et ei old ju absoluutselt mingit sularaha. Asi kiskus juba ärevaks kui Priit leidis järsku oma kotist 20 aussi dollarit. Määrisime selle preilile pähe ja asusime pildistama. Aga mis te arvate kas ta fotoka patareid olid tühjad või ei? Ja kas tal olid varupatareid olemas või ei? Ok, otsisin oma fotoka välja ja tegin käsi ja jalgu kasutades selgeks, et kasutame seda. Läks läbi ja saime pildid tehtud. Joppas. Templid kiirelt passi ja tuld. Õnneks oli seekord hotell juba makstud ja seega saime taksistile kohe rõõmsalt teatada, et palun Patong beachile Deevana Resorti. 45 minti ja kohal. Suur, äärmiselt võll hotell oli meile valmis pannud toa aiapoolses osas. Olime rahul. Kiire pesu ja peoketsid jalga võtsime suuna parimatele öölokaalidele. Tänavale astudes proovitakse sulle kohe kõikvõimalikke teenuseid ja vidinaid müüa. Viisakalt keelduses ja igal sammul tüdrukute käeotsast minema raputamisega tegeledes jõudsime mõnusa rokiklubi ukseni, kuhu ka kiirelt sisse astusime. Oli jällegi tore õhtu, tagasi hotelli koos päikesetõusuga. Kolm ööd Patongis möödusid lennates. Viimasel ööl oli Priit ka hea töö teinud ja meile transpordi sebinud tunni aja autosõidu kaugusel olevasse sadamasse, kust laev meid alustuseks Phi Phi saarele viis ja teine laev sealt kohe edasi linna kus praegu oleme, Krabi. Esimene laevareis oli päris karm, laine oli kõva ja loksutas meid kõvasti. Priidu reis oli tore, nimelt õnnestus tal ka kalu toita :D Krabi sadamas laevalt maha astudes laiutasime taaskord käsi ja mõtlesime, et mis nüüd saab. Loomulikult oli sadamas vastas vähemalt 100 väga abivalmis taksojuhti, kes kõik oskavad jube hästi raha lugeda. Konkreetne hind taksistiga kokku lepitud hüppasime autosse ja ja palusime end mingi enam vähem viisaka hotelli juurde viia. Seda ta ka tegi. tänud talle. Täna ehk siis 3 august võtsime jalutuskäigu ette linnas kui jällegi abivalmis kohalik ärimees ligi astus ja kahetunnist paadisõitu jõel pakkus. Krabi koopad ja kohalik kalafarm included. Hüppasime peale ja tegime ära. Homme vist lähme snorkeldama AoNang beachile ja 5 august võtame ette tee Koh Panghanile või kuidas krt seda kirjutatigi. 6 aug Full Moon Party, kokku oleme seal saarel 4 ööd. Peale seda on aeg hakata liikuma Bangkoki poole, kust 13 august lendame Singapuri, päev seal ja hilisõhtul suund tagasi austraalia mandrile. Alustuseks siis Põhjaterritooriumi pealinna Darwinisse.
Ongi aeg välja minna ja nautida suurepärast aasia toitu. Kõiksugu mereannid on siin minu vaieldamatuteks lemmikuteks, kala, kaheksajalad, krabid ja igast muud manti...Super! Loomulikult äärimiselt spicy, kohati tõmbab lausa silme eest punakseks ja isegi unes näed chillikaunu. Aga mulle meeldib. tsau