HEAD UUT AASTAT!
2. jaanuar on suurepärane aeg heita pilk tagasi ja võtta kokku läinud aasta viimase paari kuu tegemised. Aasta 2009 oli minu jaoks äärmiselt huvitav ja seiklusterohke, see oli tutvumiste, avastamiste ja õppimise aasta. See oli päikese, ranna ja kuumuse aasta. See oli meeletu, unustamatu ja unistuste täitumise aasta. See oli Austraalia aasta!
Warm up grillipeoga meie juures alagas valmistumine aastavahetuseks. Statistika järgi oli kohal 13 inimest, kellest kõik ka ilusti kesklinna ilutulestikku vaatama jõudsid. Kell 12 kõlasid paugud ja shampanjat voolas ojadena. Happy new year everybody! Pidu läheb edasi.
Jõulud möödusid eriti huvitavalt ja mitteeestlaslikult. Nimelt sõitsime telkima ookeani äärde Byron Baysse. Pole paremat kui veeta jõululaupäev rannas ja õhtul sõpraderingis grillida. Jõulutundest pold sellelgi aastal lõhnagi.
Kunagi vahepeal toimus Surfers Paradises ka suurematsorti eestlaste kogunemine. Rahvast oli koos ligi 30. Esindatud vanuseklassid 8-80. Kuulsaimaks külaliseks härra Imelik, kes austraalias juba alates 1991 aastast kannelt tõmbab. Tore oli kuulata just vanemate inimeste jutte, et kes kuidas siia sattunud ja milillega läbi aastate ennast elatanud jne.
Vahepeal on märkamatult alanud ka suvi. mitte et sellest midagi nüüd oluliselt muutuks a no igatahes JUHUUUUUUU.SUVIII. Lahe. Ja just langes higipiisk mu nina otsast põrandale.
Kahju natuke et Rando asjad pakkis ja seikluse pooleli jättis. Kui lugema juhtud siis Dan ja Dave igatahes tervitavad sind. Tunniga 10 õlut juua pole naljaasi!
No nüüd tekkis küsimus. Mida kuradit teeb see sisalik minu voodis? palehigis rabeledes proovin teda kinni püüda, ei õnnestu, läks voodi alla ja nüüd passib seal. Hommikul haarasin põrandalt läpaka ja vaatasin, et keegi on selle peale kakanud. Ju see sama tüüp on süüdlane. Dave teatas selle peale, et parem ikka kui üksi magada.

aasta ja veel pea 2 nädalat otsagi on nüüd täis tiksunud. Teise aasta WHM viisa ka taskus. Austraalia immigratsioonibüroo kodanikud muidugi minu saadetud avaldusega esimese hooga rahule ei jäänud a peale täiendavat paberimäärimist olid nad õnnelikud ja saatsid mulle jaaaaaatava vastuse. Vahetasin nüüd mõne päeva eest väikse Far North Qeenslandi linnakese Athertoni suurema ja tugevama Brisbane metropolise vastu, kuhu ma eeslmine aasta samal ajal värske austraalasena maandusin. Taaskohtumine oli äärmiselt meeldiv, Brisbane tervitas korraliku soojakraadi ja mõnusa enesetundega. Aasta tagasi olin siia linna saabudes palju ärevamas olekus, seekord oleks justkui koju naasnud. Ühe telefonikõnega oli juba Athertonist kõik elukoha ja tööasjad korda aetud. Elu on lill ja farmid unustatud, veel ei tea kas igaveseks a lähiajaks kindlasti. Tore oli näha ka vanu sõpru Reubenit, Dani ja Dave. Kohtunud pole veel oma esimese austraalasest sõbra Leahga, peab kiiresti midagi ette võtma, eks üht teist ole ikka lobiseda. Aga mis siins ikka, eks kirjutab joonistab. nautige talve!

Aasia trip vol2. Tihedast töögraafikust ja kohatisest laiskusest tingituna tuleb aasia reisi teine pool nüüd küll väikse viivitusega, aga mis parata. Mõned päevad peale Krabis viibimist oli aeg võtta ette tee Koh Phangani saarele. Pooletunnine taksosõit sadamasse ja sealt kahetunnine paadisõit üle vee ja suurepärane saareke juba tervitaski meid. Jällegi natuke taksosõitu ja olimegi juba ettebookitud Sandy Bay rannabungalowd üles leidnud. Mõnus rannariba koos restoranide ja baaridega on puhkajate paradiis. Koh Phangan on tuntud oma suure rannapeo poolest mida kutsutakse Full Moon Partyks. Pidu toimub korra kuus ja alati täiskuuööl. Kauaoodatud üritus toimus seekord augustikuu kuuendal päeval ja loomulikult olime kohal ka meie Priiduga pluss prantslastest sõbrad Antoine, Xavier, Ben ja Manu. Massiivne rannapidu oli seekord kohale meelitand umbes 8000 rändurit üle maailma ja loomulikult ei puudunud ka peakülaline kelleks alati valitud suur ja kumav täiskuu. Peakülaline oli juba ammu lahkunud ja päike tema asemele kerkinud kui vapramad võitlejad endiselt alla andmata rannal lõbutsesid ja kogu sellest olemisest viimast võtsid. Kogu seda asja varjutab aga kohalike kodanike käitumine. Läksime siis peole kuuekesi ja mina, Antoine, Xavier ja Manu jäime ilma oma rahakottidest. Tegelt kui täpne olla, siis Manu rahakott jäi alles, kuna tal oli see ketiga pükste küljes, aga sellest hoolimata oli raha sealt seest nii peenelt rotti lastud, et ei saand arugi. Eks järgmine kord oleme targemad. Peale nelja ööd Koh Phanganil võtsime ette teekonna Taimaa pealinna Bangkoki kus oma aasia reis vaikselt otsad kokku tõmbas. Saarelt jälle laevaga üle vee mandrile ja sealt 11 h bussisõitu 8 miljoni elanikuga metropolisesse. Saabusime Bangkoki hommikul kell 5, tublilt olid ette bookitud kohad Rika Inn hotellis. Võtsime siis tuk-tukid(kolmerattalised taksod) ja palusime ennast kohale sõidutada, loomulikult lasti meid jälle üle ja maksime normaalsest hinnast mitu korda rohkem kuna täiesti uskumatul kombel oli meie hotell sealt samast bussipeatusest tegelikult 2 minti jalutada, aga tuk tuki vennad sõitsid muidugi korraliku ringi ümber kvartali enne kui meid õiges kohas maha panid. Alles hiljem kui oma asjad saime paika seatud ja jalutuskäigule läksime avastasime, et ohoo näe bussipeatus ju siinsamas. See selleks, Bankokis tegime siis ühe suurema retke igast templitesse ja mosseedesse, mis on tegelikult kõik väga eeskujulikud ja vaatamist väärt. Kolm Bangkokis veedetud õhtut möödusid rahulikult bucket drinke libistades ja kohalikke öölokaale külastades. Loomulikult on iga Bangkoki külastava noore kodaniku kohustus minna ja ära vaadata ka ping pong show, seda tegime kohe esimesel õhtul ja kogemus missugune. Mida kõike on inimesed võimelised oma keha ja mõningaid abivahendeid kasutades tegema üllatab enamusi. Taimaa pealinnast lennutas Jetstar meid üheks päevaks Singapuri. Peale Malaisiat ja Taid singapuri jõudes oleks sattunud nagu hoopis teise maailma. Kõik on nii ilus ja puhas, et lausa silmadele hakkab. Kõnniteid pestakse igapäevaselt survepesuriga ja nii edasi. Põhi vaatamisväärsus merineitsi sabaga vett sülgav lõvi vaadatud võtsime ette lihtsalt jalutuskäigu linnas. Üks päev on linnriigi jaoks piisav ja õhtul olime tagasi lennujaamas püüdmas metallist linnukest, kes meid tagasi Austraalia mandrile lennutas. Seekord maandusime siis Põhjaterritooriumi pealinnas Darwinis, mis oma nime saanud teadagi kellelt. Plaaniga sinna natukeseks pidama jääda sai ette võetud külastusvisiidid erinevatesse tööagentuuridesse. Kõrghooajast tulenevalt saadeti meid igal pool viisakalt pikalt ja peale kolme ööd saatsime meie ka hubase Darwini pikalt. Otsus tehtud, lendame tagasi Far North Qeenslandi linna Cairnsi. Bookisin mina siis järgmiseks päevaks oma lennu ära. Priit hakkas sama tegema minut hiljem ja vastuseks oli sold out:D ebaõnn, läksin siis mina päev enne ja Priit lendas järgmine päev järgi. Cairnist bussisõt tagasi tuttavasse Athertoni ja siin ma nüüd siis pesitsen, loodetavast enam mitte liiga pikalt. Järgmine päev peale tagasisaabumist täitus üks mu kauaaegne unistus, töötada banaanifarmis. Karjääri ma sinna tegema ei jäänud, peale esimest päeva teatasin, et I Quit ja sain tagasi sama töö herbide farmis mida olin enne puhkusele minekut teinud. Muide 5 nov on maagiline kuupäev, Andrel saab täis 1 aasta Austraalias. Täna andsingi sisse avalduse taotlemaks teise aasta Working Holiday viisat. Loodetavasti kenad ametnikud austraalia immigratsioonibüroos on minu esimese aasta tegudega siin mandril rahule jäänud ja ma saan mõne päeva jooksul emaili positiivse vastusega, kui ei, siis näeme hiljemalt 5 nov 2009 Eestis. tsau

Tervitused Taimaalt! Seiklused Aasia mandril on nüüdseks kestnud juba peaaegu 2 nädalat, avastatud on palju ja nii mõndagi veel tulemas. Oma olematu ettevalimistuse tõttu olme pidanud ka läbi elama ka nii mõnegi äreva hetke, kuid õnneks on kõik kenasti laabunud. Esimene huvitav juhtum leidis aset juba Gold Coasti lennujaamas Austraalias. Läksime rõõmsate ja põnevil nägudega siis Airasia daamide juurde ennast lennule registreerima. Passid juba pildiga lehe kohalt avatud nagu viiemeestele ikka kombeks ja siis teatatakse meile, et enne vaja ikka Malaisiast väljalennu pilet ette näidata. Siililegi selge, et seda meil ei olnud, sest kindlaid plaane ka ei olnud kuhu me sealt Malaisiast edasi põrutame. Ja siis läks kiireks, Priidu läpakas lahti, wifi leitud, Airasia koduleht lahti, mingi täiesti lampi võetud kuupäev sisse, sihtpunktiks valisime peale 5 sekundilist mõtlemist Phuketi, krediitkaardi andmed ja tehtud. Hops hops lahtine läpakas näpus kandade välkudes tagasi sama daami juurde, näitasime otse läpakaekraanilt ette oma pileti ja peale seda sooviti meile head reisi. Väike ehmatus möödas istusime juba lennukis, 7 tundi ja Malaisia pealinn Kuala Lumpur tervitas meid. Esimese hooga lennukist välja astudes võttis ikka silme eest mustaks, sellist robustset kuumust ei olnud nahk juba paar kuud tundnud. Higi lahmas sekundiga juba nelja lehte. Aga ok, pole hullu, saime rahulikult piirilt oma 90 päeva viisa, astusime probleemideta välja lennujaamast ja siis see kõik algas. Usu või ära usu, aga mulle tundus, et Kuala Lumpuris lihtsaid inimesi üldse pole, kõik on sellised ärimehed, et paha hakkab. Sind kisutakse, rebitakse igale poole ja pakutakse oma teenust, mis iganes see siis ka pole. Saime mingi bussi peale, mis peale 1,5 tunnist sõitu meid linnas maha pani. Hotelli ega midagi meil loomulikult bookitud ei olnud, seega ei old aimugi kuidas, kuhu poole ja millise transpordivahendiga suunduda. Valisime rongi ja sõitsime ühe peatuse kesklinnale lähemale. Suured seljakotid seljas ja väiksed kõhul asusime jahile, hotellijahile. Ei jõudnud eriti mitut sammu astuda kui kohalikud ärihaid juba nägid kahte seljakoti ja turistinäoga kodanikku ehk siis mind ja Priitu. Peale pajusid tagasilükatud eluasemepakkumisi otsustasime siis, et vaatame mis täpsemalt järgmisel vennal meile pakkuda on. Hind tundus hea, 25 ringitit kahene tuba üks öö, mis on siis jämedalt 75 eeku kahe peale. Astusime majja sisse, suures lagunemisohus trepist üles, näidati meile tuba ja võib kohe ausalt öelda, et kultuurishokk ei olnud kõige pisem. Kiirelt ja viisakalt pakkumine tagasi lükatud õnnestus saada vähe viisakam konditsioneeriga tuba Red Dragon hostelis. Asjadele koht leitud võtsime suuna Kuala Lumpuri suurimale vaatamisväärsusele Petronase kaksiktornidele, mis siis kõrgeimad kogu maailmas hetkeseisul. Võimas ehitis koostöös kauni pargi ja imetlusväärsete purskaevudega on turistide maiuspalaks olnud viimased 10 aastat, tornid valmisid 1999. Teine õhtu otsustasid Kuala kuningad tutvuda metropolise ööeluga. Peale mõnusat aasia sitiilis õhtusööki restos juhatati meid Beach Clubi. Peale sisenemist ei jõudnud nagu hästi kohale, mis toimub, shokk oli jällegi üsna suur. Siinkohal ma lõpetaks edasise kommenteerimise. Kui põnevus kedagi tapab, Beach Club ootab teid, minge ja avastage :D
Järgmine sihtpunkt oli maaliline ja küllaltki rahulik Malaisia saareke nimega Tioman. Kualast 6 tundi bussiga sadamasse ja 2 tundi paadiga üle vee. Saarel on kolm-neli kohta kus laev peatub, kuna majutust meil jällegi bookitud ei old hüppasime maha kuskil keskel ja lootsime parimat. Peale tunniajast otsingut õnnestus saada uhke bungalo rannas koos kõikide viledega. Polnud paha! Saarel veetsime kolm ööd, rahulik lebo päeval ja happy hour baaris kella 5-7ni. See on puhkus! 29 juuli kulus reisi peale tagasi Kualasse. Öö juba tuttavas Red Dragonis ja 30 juuli oli aeg võtta ette sõit lennujaama, et jätta hüvasti Malaisiaga ja tervitada Taimaad. Juba teadlikult olime ära ostnud lennu, mis viib meid välja Taist, et vältuda sekeldusi piiril. Lend Kualast Phuketi pidi algselt väljuma päeval kell 1. Saime siis tekstisõnumi eelmine päev, et lend edasi lükatud ja väljub kell 9.15 õhtul. Tore värk. Aegsasti lennujaamas kohal ja hirmus tahtmine jalad Tai pinnal maha saada viis lõpuks selleni, et lennuk sai rattad maast lahti alles 15 minti peale 10. Ajas ikka närvi küll. Õnneks oli lühike reis, aind 1.10. Ühtede esimestena jooksujalul piirile jõudnud saadeti meid kohe rahulikult immigratsiooniputkasse pabereid täitma. Paber täidetud ja riigist väljalennu pilet ette näidatud nõuti ka passipilti. Jajah, minu passipildid olid loomulikult suures kotis mis veetis oma aega mugavalt pagasilindil tiirutades ja Priidul pold passipilti üldse olemas. Õnneks on seal ka tore teenus, maksad natuke kohalikku raha ja preili teeb sulle passipildid. Probleem selles, et ei old ju absoluutselt mingit sularaha. Asi kiskus juba ärevaks kui Priit leidis järsku oma kotist 20 aussi dollarit. Määrisime selle preilile pähe ja asusime pildistama. Aga mis te arvate kas ta fotoka patareid olid tühjad või ei? Ja kas tal olid varupatareid olemas või ei? Ok, otsisin oma fotoka välja ja tegin käsi ja jalgu kasutades selgeks, et kasutame seda. Läks läbi ja saime pildid tehtud. Joppas. Templid kiirelt passi ja tuld. Õnneks oli seekord hotell juba makstud ja seega saime taksistile kohe rõõmsalt teatada, et palun Patong beachile Deevana Resorti. 45 minti ja kohal. Suur, äärmiselt võll hotell oli meile valmis pannud toa aiapoolses osas. Olime rahul. Kiire pesu ja peoketsid jalga võtsime suuna parimatele öölokaalidele. Tänavale astudes proovitakse sulle kohe kõikvõimalikke teenuseid ja vidinaid müüa. Viisakalt keelduses ja igal sammul tüdrukute käeotsast minema raputamisega tegeledes jõudsime mõnusa rokiklubi ukseni, kuhu ka kiirelt sisse astusime. Oli jällegi tore õhtu, tagasi hotelli koos päikesetõusuga. Kolm ööd Patongis möödusid lennates. Viimasel ööl oli Priit ka hea töö teinud ja meile transpordi sebinud tunni aja autosõidu kaugusel olevasse sadamasse, kust laev meid alustuseks Phi Phi saarele viis ja teine laev sealt kohe edasi linna kus praegu oleme, Krabi. Esimene laevareis oli päris karm, laine oli kõva ja loksutas meid kõvasti. Priidu reis oli tore, nimelt õnnestus tal ka kalu toita :D Krabi sadamas laevalt maha astudes laiutasime taaskord käsi ja mõtlesime, et mis nüüd saab. Loomulikult oli sadamas vastas vähemalt 100 väga abivalmis taksojuhti, kes kõik oskavad jube hästi raha lugeda. Konkreetne hind taksistiga kokku lepitud hüppasime autosse ja ja palusime end mingi enam vähem viisaka hotelli juurde viia. Seda ta ka tegi. tänud talle. Täna ehk siis 3 august võtsime jalutuskäigu ette linnas kui jällegi abivalmis kohalik ärimees ligi astus ja kahetunnist paadisõitu jõel pakkus. Krabi koopad ja kohalik kalafarm included. Hüppasime peale ja tegime ära. Homme vist lähme snorkeldama AoNang beachile ja 5 august võtame ette tee Koh Panghanile või kuidas krt seda kirjutatigi. 6 aug Full Moon Party, kokku oleme seal saarel 4 ööd. Peale seda on aeg hakata liikuma Bangkoki poole, kust 13 august lendame Singapuri, päev seal ja hilisõhtul suund tagasi austraalia mandrile. Alustuseks siis Põhjaterritooriumi pealinna Darwinisse.
Ongi aeg välja minna ja nautida suurepärast aasia toitu. Kõiksugu mereannid on siin minu vaieldamatuteks lemmikuteks, kala, kaheksajalad, krabid ja igast muud manti...Super! Loomulikult äärimiselt spicy, kohati tõmbab lausa silme eest punakseks ja isegi unes näed chillikaunu. Aga mulle meeldib. tsau

Täis on tiksunud 4 kuud Atherton Tablelandidel, aeg muutusteks on lõppude lõpuks kätte jõudnud. Aga enne muutusi tuletaks veel meelde mis vahepeal korda on saadetud. Mingil ajal, oli see vist umbes kuu tagasi võtsime ette ühepävase tripi juba tutavasse Port Douglasesse. Päev pisikeses kuurortlinnas, mis meelitab turiste oma võluva rannaga, aitab seljataha jäänud töönädala kiiresti unustada ja annab indu uuele töönädalale sirge seljaga vastu astuda. Seltsilisteks seekord 7 eestlast, 4 prantslast, 2 iirlast ja neiu kanadast. Peesitasime rannas, möllasime ookeanis ja lõunaks tegime väikse grilli. Ookean on ikka maru soolane ja kes nende randa pandud kraanikeste all ennast ikka loputada viitsib, seega otsustasime minna väiksele jalutuskäiguse mäeküljel asuvasse rikkurite elamurajooni. Leidsime kauni maja koos uhke basseiniga, tundus et õhk on puhas ja aed ka lukus pole. Astusime sisse, tegime mõned tiirud basseinis ja lahkusime kiiresti ja viisakalt. Ei mingeid sekeldusi. Paar nädalat tagasi, ühel kaunil pühapäeval, astusime laeva peale ja kihutasime kiiremini kui tuul Green Islandile. Eesmärgiks veeta lõõgastav päev snorgeldades ja saada osa maailma suurima korallisüsteemi ilust. Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu ääristab rannikut 2300 km pikkuse ribana, koosneb 3000 üksikrahust ja 900 saarekesest. See on üks maailma parimaid sukeldumiskohti ja ainuke elav organism, mida on näha ka kosmosest. 1981 kanti Great Barrier Reef ka maailmapärandite nimistusse. Niipalju siis faktidest. Meie nägime sellest imest ainult ühte tibatibatillukest osa, kuid asi seegi. Järgmine kord juba sukelduma ja tõsisemalt asja uudistama.
Väide, et töö on mu sõber ja tööd ma ei puutu siinkandis väga ei kehti. 4 kuu jooksul olen töötanud kuues erinevas farmis, viimane kuhu nüüd sattusin on päris huvitav. Esimene õhtu kui töölt koju jõudsin sain kohe aru, et midagi on muutunud. Juba bussis istudes tundsin veidrat lõhna, kodus nuusutasin oma käsi ja ohh imet. Kätel mingi toores tilli hais küljes. Teadagi millest, korjasin ju terve pärastlõuna tilli. Üldiselt on minu tööülesanded seal maitsetaimede farmis seinast seina. Rohimine, kõplamine, istutamine ja igast ulme taimede korjamine ja nendest kenade puntide kokku seadmine ei ole õnneks eriti kontimurdev. Olen rahul.
Aga eriti rahul olen sellega, et jäänud on veel ainult 5 tööpäeva ja siis algab kauaoodatud puhkus. 18. Juuli jätame hüvasti oma Athertoni sõpradega ja põrutame Cairnsi. Seal veedame lõbusalt aega ja esmaspäevaks on lubanud meile juba tuttav tiivuline sõber Jetstar hoida kaks kohta õhulaevas mis võtab suuna otse minu esimesele kodulinnale Austraalia mandril...Brisbane, here we come! Kauaks meile aega suures metropolises oma vanu sõpru üles leida ei anta. Juba kolmapäeva hommikul peame olema Gold Coasti lennujaamas kus kvaliteet odavlennufirma Airasia lend võtab koos minu ja Priiduga pardal suuna Malaisiale. Täpsemalt on sihtpunktiks Kuala Lumpur. Seal kohtume oma prantslastest sõpradega kes lahkuvad Athertonist samal päeval, kuid teist teed pidi. Esialgsete plaanide järgi sõidame läbi Malaisia maad mööda Taisse. Kindel on vaid see, et 6. Augustil peame olema Taimaa saarepeal nimega Koh Phangan. Kindlasti lõi tuluke nüüd mõnede inimeste peas põlema, et ohohh, ma tean küll mis te seal teete :D Õige vastus, just sellel kuupäeval on seal maailmakuulus rannapidu Full Moon Party, kus kohtab noori rändureid üle maailma. Lisaks sellele tahaks veel vaadata taimaa tõelisemat poolt. Phuket, Pattaya ja Krabi oma vene uusrikastega meid eriti ei koti. Bangkoki tuleb juba sellepärast minna, et tunda hetkeks oma ninas tõelise suurlinna õhku, nimelt elab seal püsivalt 8,2 miljonit inimest. Puhkuse pikkuseks saab olema ilmselt 3 nädalat kuni 1 kuu, peale seda tagsi aussi, veel ei tea kuhu, kuna lähme üheotsa piletiga ja enamus asjad selguvad töö käigus. Ootusärevus on suur.
Teile aga palavat suve ja rohkem seiklusi! Jõulude ja aastavahetuse ajal näeme

Olen elus! Mis siis, et laisk. Vaikselt on täis tiksunud kaks ja pool kuud siin troopilistel Tabellandidel. Vihmahooaeg troopikas on vahetumas kuiva hooaja vastu, mis tähendab, et järgmise 6 kuu jooksul vihma nähes on iga endast lugupidava kodaniku kohustus õhku hüpata ja ennast unustamatult aplodeerida. Iga aasta seda võimalust muide ei teki.
Töö on töö, tööd me ei karda. Mandariinid ja laimid on nüüdseks juba pikemat aega ajalugu. Tegutsen hoopis muruseeme puhastuses ja pakkimises. Töö on äärmiselt lebo, aga samas kahjuks ka suhteliselt ajusurm. Minu ülesanne on siis istuda suure puhastusmasina juhtimispuldi juures ja täis kott tühja vastu välja vahetada, seejärel kaaluda ja timmida nii et kott kaaluks täpselt 20,2 kg. Keskmiselt kulub ühe koti täitumisele 15 minti, ja aeg mis kulub minul selle kotiga majandamisele on umbes 2 minti, seega lihtne arvutus näitab, et üle jääb veel 13 minti, mille ajal võin siis teha mis iganes. Ükspäev jälle passisin seal tühja kui ülemus Anthony tuli ja küsis kas ma kombainiga olen sõitnud. Päris olen! Selle peale kutt juhatas mu rooli ja siis ma majandasin seal platsi peal niisama ringi suure kombainiga. Päris kino värk igal juhul. See nädal selgus nüüd, et seemnehooaeg hakkab läbi saama ja seal on tööd ainult paar päeva nädalas. Hosteli boss Frank ütles selle peale no worries ja sebis paariks päevaks nädalas mulle juurde veel landscapingu tööd, mida ma juba Brizzis hoogsalt neli kuud olin harjutanud.
Seltskonnast niipalju, et see on nüüd jälle vahetunud. Tundub et eestlastest siin austraalias on suht raske lahti saada. Lagle ja Kristiina on nüüdseks juba lahkunud uutele jahimaadele, asemele saabus Priit otse Bundabergist, mis asub siit 24 tunni rongisõidu laugusel. 2 nädalat tagasi maandusid siia veel 3 eestlast Brisbanest. Nii et hetkel on meid siin kokku 5. Oleme teinud ka nii mõnegi väljasõidu avastamaks uusi ja ilusaid paiku siin suurel mandril. Käidud on maailma vanimas vihmametsas, kus õnnestus näha ka tõeliselt suurt madu. Üle on vaadatud kaunid liivarannad ja võimsad kosed. Ookeanis ujumisega siin põhja pool ei ole asjad üldse nii lihtsad, kui olid seal allpool. Nimelt palaval vihmaperioodil on siin kardetud stingerihooaeg(yellifish), kellega ei taha ükski inimene kokku puutuda. Selle vältimiseks on igas avalikus rannas avatud ujumiseks võrguga ümbritsetud bassein, kus tegelikult võib ennast suhteliselt ohutult tunda.
Vaba aeg, niipalju kui seda on, on viimasel ajal möödunud äärmiselt lõbusalt. Lisaks pühapäevastele halastamatutele kossulahingutele korea poistega ilmsestavad reedeõhtuid halastamatud kinotegemised prantslastega, kes on ikka täiesti omamoodi geto. Nalja saab. Ja ikka tunduvalt rohkem kui rubla eest.
Vahepeal tekkinud kuri plaan jaanipäeva paiku kodumaad külastada on nüüd uppi lennanud. Nagu enamus plaanidega siin juhtub:D Tekkis hoopis uus idee, kodumaa võib oodata jõulude ja aastavahetuseni. Avatsamist tahab hoopis aasia. Tai, malaisia, kambodza, vietnam, singapur- juuli kuu on hetkel planeeritud nende maade jaoks. Elame näema kas nii ka läheb.
Seniks aga kaunist kevadet kõigile, mul hakkab siin kohe kohe talv....mis on siiski soojem kui Eesti suvi :D

09.03.2009
Cairnsis. Elus. Pühapäeva hommikul maandus meie lend viperusteta põhja Qeenslandi väikelinnas nimega Cairns. Tulles meeletult suurest Brisbane metropolisest sellisesse väiksesse kohta tekkis kohe mõnus maatunne. Tänaval saab astuda rahulikult oma sammu ilma, et keegi sul kannal kõnniks või siis ise kellelegi otsa jookseks. Täielikult puudub rongiliiklus ja busse näeb ka ainult üksikuid, mis iseenesest mõistetav, sest piisavalt tugeva kondimootori jaoks pole ükski punkt siin linnas kättesaamatu. Esimese hooga hüppasime lennujaamast kohe mingi suvalise bussi peale mille juht meid meeleldi oli nõus Travellers Oasise backpackeri juurde sõidutama. (Aa vahele mainiks, et reisin nüüd koos kahe eesti tütarlapsega, kellele nimedeks pandud Lagle ja Kristiina). Kottidele koht leitud tegime paar esimest sammu linnaga tutvumisel, suplesime kohalikus laguunis ja jalutasime esplanaadil mida ääristasid kaunid sildid krokodillihoiatustega. Esmaspäeval oli päevakava peamiseks punktiks kokkusaamine Karitaga, kellega koos aussi lendasime. Tema on nüüd neli kuud juba siin Cairnsis pesitsenud ja naudib seda täiel rinnal. Õhtu poole oli hosteli grillipidu, näost sai sisse aetud huvitavaid asju. Täitsa teistmoodi oli süüa grillitud krokodilli ja emu. Tuttavamatest pakuti ka veel lisaks känguru ja mingisugust kala. Krokodilliliha iseenesest just mulle kõige enam mokkamööda polnud, aga emu maitses selle eest väga hea. Peale grilli läksime Karita juhtimisel avastama turismilinna paremaid klubisid ja baare. Pidu lõpes mõistlikul ajal ja mõistlikus konditsioonis.Mis siis edasi saab? Vastan sellele küsimusele nüüd ise. Kolmapäeva hommiku poole saabub otselennuga Sydneyst meie sekka ka Mikk. Seejärel võtame neljakesi ette bussisõidu sellisesse väiksesse linnakesse nimega Atherton, et leida seal maamehele kohats farmitööd. Tundub, et hetkel on kõige reaalsem ikkagi see kardetud banaanimajandus. Mitmekümnekilosed banaanikobarad, koos nendes elavate madude ja ämblikega võivad varsti olla osaks mu igapäevaelust. Atherton ise on põhja Qeenslandi üks suurimaid turismipiirkondi. Imeilusad järved, kärestikulised mägijõed, vihmametsad ja üleüldse võimas troopiline loodus koos kõigi oma elanikega on sellele piirkonnale iseloomulik. Asub ta 2 tunni bussisõidu kaugusel Cairnsist sisemaa poole. Eks siis näis kuidas läheb.
20.03.2009
Tervisi Athertonist alustuseks. Nii nagu plaan B ette nägi jõudsime eelmise kolmapäeva õhtul Tablelandsidele. Tõelistele päkkeritele kohalselt rebisime bussist oma miniatuursed seljakotid ja asusime otsima hostelit kuhu olin hommikul helistanud ja kohad kinni pannud. Õnneks on linn väike ja otsingud lõppesid edukalt suht kiiresti. Vastu võttis meid koha boss ja teatas, et hostelis endas on kõik kohad täis ja ta sebis meile 5 mindi jalutuskäigu kaugusel oleva hotelli juurde mingi korteri moodi asja. Ok, lendasime siis peale, tegemist suht talutava kohaga, ei midagi erilist. Siin selline asi, et need väikemates kohtades olevad hostelid ongi mõeldud päkkeritele kes tööd tahavad teha ja seega kui juba hostelisse koha saad siis nad sebivad sulle töö ja organiseerivad ka igapäevaselt transpordi tööle ja tagasi. Pühapäevast saimegi farmis juba käe valgeks. Antud farm kasvatab mandariine, laime, mangosid ja dragonfruiti(mai tea mis see eesti keeles võiks olla). Esimeseks väljakutseks oli laimide korjamine. Peale paaripäevast laimipõõsas istumist korrastasime natuke mangopuid ja toestasime mandariinipuude oksi. Seejärel uuesti laimipõõsasse oksi murdma. Esmaspäevast hakkavab mandakate korjamine, siis läheb karmiks ära. Pikad päevad ja vähe puhkust. Huvitav on see, et mandakad on korjamise ajal täitsa rohelised. Ilusaks oranziks saavad nad alles peale mingisuguses gaasikambris istumist. Aga maitse on ka roheliselt täpselt sama mis oranzilt, nii et väga vahet pole. Seltskond kellega töötame on kirju. Tüdruk Trinidadist, tüdruk Iirimaalt, tüdruk Jaapanist, aborigeen ja üks kohalik mees veel+ meie(4 eestlast). Seoses maapiirkonda kolimisega on tulnud kokku puutuda ka väikse osaga Austraalia loodusest ja loomadest, mida veel oma silmaga vabas looduses enne veel näind polnud. Ühel ilusal päiksepaistelisel päeval korjasime siis rahulikult laime. Nicole(trinidadist) hüppas siis sisse järjekordsesse laimipõõsasse ja ohh imet mis sealt vastu vaatas. Tegemist nimelt kena 1,5 meetrise püütoniga, kes parasjagu oli ennast sinna samma puu otsa kerra tõmmanud ja nautis oma lõunauinakut. Peale seda hakkasin enne iga puu alla minemist ka väikestviisi kontrolli tegema, et ega külasisi ees ootamas pole. Järgmisel hommikul võtsid meid vastu kängurud, kes rõõmsalt põllul hüppasid. Veel päev edasi tegime jõeäärsel põllul noorte taimede puhastust kui aborigeen Darrel mind vaikselt hõikas, läksin asja uurima ja selgus see, et teisel pool jõge peesitavad kaks krokodillipoissi, meid nähes sukeldusid nad kiiresti vette. Ja siis veel päev edasi rebisime mangopuude oksi kui järsku tundsin, et keegi päris mitme jalaga tegelane jookseb mu käe peal, tegemist oli peopesa suuruse ämblikuga. Ja muidugi veel 100 erinevat putukat oma 1000 erineva värviga, kes igapäevaselt meiega sama teed käivad. Elu on huvitav siin troopilises põhja Qeenslandis.