Proovin nüüd ennast kokku võtta ja lähiajal natuke rohkem blogimisega tegeleda. Viimased paar nädalat on olnud suht töised. Eelmine nädal ei puhanud nt ühtegi päeva kuna mingi päev helistas üks vend kellele plaatimist olime teind, et tal vaja väike katuseke basseini äärde veel ehitada ja äkki ma tuleks appi nädalavahetusel. Mis siis ikka, olin nõus ja nii need kaks päeva möödusidki katusel, mitte puhates...nagu tavaliselt. Täna ehk siis neljapäeval juba ootan kannatamatult reedese tööpäeva lõppu, et saaks jalad seinale visata ja õhtul ehk midagi lõbusatgi teha:P Õnneks saame homme selle objekti ka lõpetatud, nüüdseks juba 4 nädalat seal möllanud, nii et ongi paras aeg uuel nädalal uues kohas alustada. Ilmselt on kõik kuulnud Austraalias valitsevast korralagedusest mille peasüüdlaseks on hr. ilmataat ja kuuldavasti ka mõned paarid kurjasid inimkäsi. Olukord on ikka tõeliselt kurb ja kohati isegi uskumatu. Austraalia lõunaosas möllavad tulekahjud on võtnud juba ligemale 200 inimelu, tuhandeid kodusid ja hävitanud väga palju elusloodust. Nii mõnelgi päeval näitas termomeeter 47 soojakraadi, millest teadagi tulega võitlusel rohkem kahju kui kasu on. Halvimal helkel liikus tulemüür uskumatult kõlavalt 90 km/h. Kõige selle kõrval võitleb selle sama mandri põhjapool üleujutustega. Tänavatele ilmunud krokodillide lõugade vahele jäi ka väike poiss, kurb lugu.
Õnneks ei ole endal kokkupuuteid olnud kummagi katastroofiga. Jutud maapealsest põrgust on brispenlastele võõrad, kuigi asume nö täpselt kahe tule vahel. Viimasel nädalal tuli paar päeva kannatada 37 kraadist kuumust, kuid see on ka kõik. Nii et ei ole põhjust kurta, elu on siin idaranniku suurlinnas endiselt ilus. Tulemas on Tartu Maratoni nädalavahtus. Siinkohal sooviks kõigile suusahuntidele halba libisemist, olematut pidamist, määrde jäätumist, stardipositsiooni viimasest reast, rämedat pohmelli hommikuks ja kokkuvõttes täielikku hävimist ja oma tulemuses pettumist. Ühesõnaga, edu suusajäljes!;)