09.03.2009
Cairnsis. Elus. Pühapäeva hommikul maandus meie lend viperusteta põhja Qeenslandi väikelinnas nimega Cairns. Tulles meeletult suurest Brisbane metropolisest sellisesse väiksesse kohta tekkis kohe mõnus maatunne. Tänaval saab astuda rahulikult oma sammu ilma, et keegi sul kannal kõnniks või siis ise kellelegi otsa jookseks. Täielikult puudub rongiliiklus ja busse näeb ka ainult üksikuid, mis iseenesest mõistetav, sest piisavalt tugeva kondimootori jaoks pole ükski punkt siin linnas kättesaamatu. Esimese hooga hüppasime lennujaamast kohe mingi suvalise bussi peale mille juht meid meeleldi oli nõus Travellers Oasise backpackeri juurde sõidutama. (Aa vahele mainiks, et reisin nüüd koos kahe eesti tütarlapsega, kellele nimedeks pandud Lagle ja Kristiina). Kottidele koht leitud tegime paar esimest sammu linnaga tutvumisel, suplesime kohalikus laguunis ja jalutasime esplanaadil mida ääristasid kaunid sildid krokodillihoiatustega. Esmaspäeval oli päevakava peamiseks punktiks kokkusaamine Karitaga, kellega koos aussi lendasime. Tema on nüüd neli kuud juba siin Cairnsis pesitsenud ja naudib seda täiel rinnal. Õhtu poole oli hosteli grillipidu, näost sai sisse aetud huvitavaid asju. Täitsa teistmoodi oli süüa grillitud krokodilli ja emu. Tuttavamatest pakuti ka veel lisaks känguru ja mingisugust kala. Krokodilliliha iseenesest just mulle kõige enam mokkamööda polnud, aga emu maitses selle eest väga hea. Peale grilli läksime Karita juhtimisel avastama turismilinna paremaid klubisid ja baare. Pidu lõpes mõistlikul ajal ja mõistlikus konditsioonis.Mis siis edasi saab? Vastan sellele küsimusele nüüd ise. Kolmapäeva hommiku poole saabub otselennuga Sydneyst meie sekka ka Mikk. Seejärel võtame neljakesi ette bussisõidu sellisesse väiksesse linnakesse nimega Atherton, et leida seal maamehele kohats farmitööd. Tundub, et hetkel on kõige reaalsem ikkagi see kardetud banaanimajandus. Mitmekümnekilosed banaanikobarad, koos nendes elavate madude ja ämblikega võivad varsti olla osaks mu igapäevaelust. Atherton ise on põhja Qeenslandi üks suurimaid turismipiirkondi. Imeilusad järved, kärestikulised mägijõed, vihmametsad ja üleüldse võimas troopiline loodus koos kõigi oma elanikega on sellele piirkonnale iseloomulik. Asub ta 2 tunni bussisõidu kaugusel Cairnsist sisemaa poole. Eks siis näis kuidas läheb.
20.03.2009
Tervisi Athertonist alustuseks. Nii nagu plaan B ette nägi jõudsime eelmise kolmapäeva õhtul Tablelandsidele. Tõelistele päkkeritele kohalselt rebisime bussist oma miniatuursed seljakotid ja asusime otsima hostelit kuhu olin hommikul helistanud ja kohad kinni pannud. Õnneks on linn väike ja otsingud lõppesid edukalt suht kiiresti. Vastu võttis meid koha boss ja teatas, et hostelis endas on kõik kohad täis ja ta sebis meile 5 mindi jalutuskäigu kaugusel oleva hotelli juurde mingi korteri moodi asja. Ok, lendasime siis peale, tegemist suht talutava kohaga, ei midagi erilist. Siin selline asi, et need väikemates kohtades olevad hostelid ongi mõeldud päkkeritele kes tööd tahavad teha ja seega kui juba hostelisse koha saad siis nad sebivad sulle töö ja organiseerivad ka igapäevaselt transpordi tööle ja tagasi. Pühapäevast saimegi farmis juba käe valgeks. Antud farm kasvatab mandariine, laime, mangosid ja dragonfruiti(mai tea mis see eesti keeles võiks olla). Esimeseks väljakutseks oli laimide korjamine. Peale paaripäevast laimipõõsas istumist korrastasime natuke mangopuid ja toestasime mandariinipuude oksi. Seejärel uuesti laimipõõsasse oksi murdma. Esmaspäevast hakkavab mandakate korjamine, siis läheb karmiks ära. Pikad päevad ja vähe puhkust. Huvitav on see, et mandakad on korjamise ajal täitsa rohelised. Ilusaks oranziks saavad nad alles peale mingisuguses gaasikambris istumist. Aga maitse on ka roheliselt täpselt sama mis oranzilt, nii et väga vahet pole. Seltskond kellega töötame on kirju. Tüdruk Trinidadist, tüdruk Iirimaalt, tüdruk Jaapanist, aborigeen ja üks kohalik mees veel+ meie(4 eestlast). Seoses maapiirkonda kolimisega on tulnud kokku puutuda ka väikse osaga Austraalia loodusest ja loomadest, mida veel oma silmaga vabas looduses enne veel näind polnud. Ühel ilusal päiksepaistelisel päeval korjasime siis rahulikult laime. Nicole(trinidadist) hüppas siis sisse järjekordsesse laimipõõsasse ja ohh imet mis sealt vastu vaatas. Tegemist nimelt kena 1,5 meetrise püütoniga, kes parasjagu oli ennast sinna samma puu otsa kerra tõmmanud ja nautis oma lõunauinakut. Peale seda hakkasin enne iga puu alla minemist ka väikestviisi kontrolli tegema, et ega külasisi ees ootamas pole. Järgmisel hommikul võtsid meid vastu kängurud, kes rõõmsalt põllul hüppasid. Veel päev edasi tegime jõeäärsel põllul noorte taimede puhastust kui aborigeen Darrel mind vaikselt hõikas, läksin asja uurima ja selgus see, et teisel pool jõge peesitavad kaks krokodillipoissi, meid nähes sukeldusid nad kiiresti vette. Ja siis veel päev edasi rebisime mangopuude oksi kui järsku tundsin, et keegi päris mitme jalaga tegelane jookseb mu käe peal, tegemist oli peopesa suuruse ämblikuga. Ja muidugi veel 100 erinevat putukat oma 1000 erineva värviga, kes igapäevaselt meiega sama teed käivad. Elu on huvitav siin troopilises põhja Qeenslandis.