Asjad on hakanud liikuma. Täna oli üks üllatavalt positiivne päev, nimelt olin juba kaotamas lootust, kui äkitselt helises telefon, väriseva käega vajutasin Yes ja vastasin kõnele. Teiselpool otsas oli keegi daam kuskilt firmast ja väitis et ma olevat neile oma CV saatnud..vastasin, et täitsa võimalik jah( kuna mu 15 erinevat CV-d on juba vähemalt 65-s erinevas kohas laiali). Igaljuhul telefonivestluses ma täpselt aru ei saanudki mis pagana kohast ta helistas, aga õnneks niipalju sain aru, et tunni aja jooksul on mu meili peal mingi hunnik pabereid mille ma peaks ära täitma ja neile tagasi saatma. Asi selge, peab ootama. Õnneks läks mööda vaid 15 minti kui helises kell ja teatas, et uus meil vastu võetud. Hakkan siis lugema ja juba suht kiiresti ka pettusin, kuna töö mis ma taotlesin on juba läind(mul ei old jälle muidugi enam aimugi millist tööd ma neilt taotlesin) aga see selleks, lugedes edasi asendus pettumus suht kiiresti jälle rõõmuga, kuna mu CV olevat väga impressive ja neil on mulle muud tööd pakkuda. Täitsin siis need ankeedid ja küsitlused mis kõik kirjaga kaasa oli pandud ja nüüd jääb oodata vastust. Aga jah, see pole veel kõik, hommikul lähen oma esimesele austraalia töövestlusele, 9.45 oodatakse mind Greenpeans salatirestoranis. Ja see pole ikka veel kõik, kas pole mitte uskumatu? :D Nüüd õhtul helises telefon veelkord, mis siin ikka, tuli vastata. Õnneks seekord sain kohe aru kust kõne tuleb. Nimelt marketingi firmast. Ja aru sain ka veel seda, et teiselpool käib vestlus läbi valjuhääldi kuna mina kuulsin kogu juttu suht halvasti. Seal oli vähemalt mingi kolm venda, äripartnerid, kes üritasid igaüks oma küsimusi küsida ja enamasti üheaegselt ja kenasti kooris need küssad tulid ka. Ma ei saand kottigi aru ja teatasin, et oot oot poisid, võtke vähe hoogu maha. Peale seda hakkasid küsimused ühekaupa ja kordamööda tulema, nii oli vähe inimlikum ja saime oma jutud aetud. Lubasid homme tagasi helistada ja öelda kas ma kõlban või ei, nii et eks aeg näitab. Ühesõnaga, töö asi ei olegi nii lootusetu kui algul tundus, äkki kuskile ikka pressib ka ennast.
Ei ole vist kellelegi üllatus, et Austraalias on eestlasi palju, aga minu jaoks on üllatus see, et üle päeva kuskil mõne eestlasega lambist kokku jooksed. Nii tänagi, jõudsin hommikul raamatukokku ja vahetasin Sandraga paar sõna kui äkki tõuseb meie kõrval püsti mingi kutt ja tervitab viisakalt.Ohoo, jälle eestlane, nimeks Priit, saabus eile ja on seega veel rohelisem kui mina. Mõnus igatahes, meil hakkab juba siia tõsisem eestlaste kommuun tekkima. Midagi pidin veel kirjutama, aga no ei tule meelde hetkel. Aga ilm on küll külmemaks läind jah, kell on 8 õhtul ja väljas on aind 26 kraadi.